Oma esimese ahju ehitasin üheksa aastaselt. Lähedal asuvalt ehitusplatsilt vedasin metsa alla tellised. Savi sain oja äärest. Kokku tuli pisike, suitsuahjulaadne meisterdis. Puid oli ümbruses laialt aga paraku tikke polnud saada kusagilt. Pika kaalumise järel otsustasin minna vargile. Kuna ma varastamises kogemusi ei omanud, siis tabas poemüüja terav pilk üsna kiirelt hirmunud, ümbrust piiluva vargapoisikese. Sinna mu toonane pottsepakarjäär lõppes.
Vaatamata sellele, et elu viis mind tööle haridus-sotsiaalvaldkonda, olen ikka soovinud teha midagi ka oma kätega. Ahjud on mulle alati meeldinud. Külas käies olen neid uurinud ja vaadanud- on ju ahi maja süda ning suuresti toa kujundaja. Kuidagi lõppeb mu tubane liikumine ikka ahju katsumisega, kas siis teadlikult või mitte, aga käsi libiseb üle pottide või kivide.
Mulle meeldib tuli. Arvan, et olen teinud oma elu jooksul pool tuhat lõket. Meeldib istuda ja vaadata tule mänglemist, teha tulel süüa, soojendada käsi, kuulata tule häält ja nautida tulest eelduvaid lõhnasid. Mul on metsatare, kus teadliku otsuse tõttu puudub elekter. Kogu vajalik valgus ja soojus tuleb tulest. Viibin seal tihti. Õhtune lõkke ääres istumise aeg on parim osa sellest. Arvan teadvat tule „hingeelust“ nii mõndagi.
2014. aastal tegin oma senises tööelus kannapöörde. Asusin õppima pottsepandust. Algul kutsekas, pärast erinevatel koolitustel ning siis juba kolm aastat meistri käe all.
